Kõik rahvas on turult koju tulnud
mu luule aga ei ole tagasi tulnud
Teda nähti
õhtuhämus teeristil
joobnuna
meeltesegaduses
kuldne suupill kouxian käes
Lambad on mäenõlvalt alla tulnud
mu luule aga ei ole tagasi tulnud
Juhtoinas ei lasknud teda kordagi silmist
kui päike loojus
Mu luule silmitses veritsevaid mäenõlvu
hoides tagasi pisaraid
süda sees murtud
Naabrid magavad juba kõik
mu luule aga ei ole tagasi tulnud
Istun värava ette maha ja ootan teda
Kuis saaksin unustada sellist õhtut?!
(Џиди Маџиа 2016: 24-25)